Tuesday, June 30, 2015

Susanna Clarke "Jonathan Strange & Härra Norrell"

8/10

Kahe aastasaja vältel on varem nii tihedalt harrastatud maagia olnud seletamatult kadunud. Ühel hetkel leidub ent võlurihärra Norrell. Ta püüab võlukunsti Inglismaal taas ausse tõsta. Hiljem ilmub Jonathan Strange. Asjasse on seotud ka sõda Napoleoni-Prantsusmaaga, ekskurss Itaaliasse (kus kohtutakse Byroniga) ning üks ohakanutijuustega õel haldjas. 

Ma tahtsin seda raamatut lugeda, sest Neil Gaiman oli seda kuskil hirmsasti kiitnud.
Rääkimata kõigist selle raamatu auhindadest. Hugod jne.
Pealegi, sellest tehti ju sari. Igast teosest ikkagi sarja või filmiversiooni ei tehta.
(Mis ei tähenda, et kõigist parimatest tehakse - "Infinite Jest" jääb ilmselt raamatuks. Ja Danielewski "House of Leavesi" autor on vist kategooriliselt keelanud filmiversiooni tegemise. On palju asju, mis toimivad ainult raamatuna. Kuid mõni hea asi võiks toimida ka filmitud kujul.) 
Ja kui kiitusega piirduda või õhinal sisututvustust teha, siis võikski selle Gaimani-arvustusega piirduda. Aga kuna kõik ei klõpsa sellele peale, siis edastan põhilisima, mis mulle sealt kajama jäi:

Susanna Clarke oli ühes neist loovkirjutamise kursustest, mida on siin-seal kritiseeritud. Üks toimetaja saatis Gaimanile tema loovkirjutuse kursusel kirjutatud lühijutu. Gaimanile hirmsasti meeldis. Saadeti edasi järgmisele toimetajale mingi antoloogia tarbeks. See antoloogia pälvis kõrgeimaid auhindu - seega sääne A-kategooria värk.

Gaiman mainis ära Susanna Clarke'i iga kord, kui küsiti tema lemmikkirjanikke (top10 jne). Veel enne ühegi romaani ilmumist. Nii et kui see raamat lõpuks ilmus, ahmis ta seda innu ja rõõmuga.

Juhul kui Gaiman tundub autoriteedina ning tema maitse näib usaldusväärne, siis sellega saaks piirduda.

Kuid lugemisjärgset elamust kah.

"Jonathan Strange" on vägagi tore fantaasiaraamat. Maagiaõpingud ja üldse maagiline element selles raamatus on huvitavalt tehtud - see on kohati selline Iidne ja Tundmatu, selle olemus hingitsemas veel enne inimeksistentsi, selle kõik häälikud Tõelised,
Tõelised.



Üleni tõelised.

Selline silmitsiseismine millegi ülimalt Reaalsega, ja ühtlaselt millegi Müstilise ja mis kõikide teiste suurtähestatud sõnadega on ju mujalgi olnud. Pratchett peamiselt sellega mängibki. Seda on tajuda Beagle'i "Viimases ükssarvikus". Ja Gaimani fantaasiailmades. Kõik parimad maagiasüsteemid jõuavad sellise pea kättesaamatu, vahel harva tajutavani. Kas pole siis maagia neis maailmais nagu Inspiratsioon või Muusad või Poeesia? Maagia kui mingi ülivõrdes Poeetilisus.

Ning selles raamatus on selline võlujõu Ürgsus asetatud realistlikku ajajärku, 19. sajandi algus. Huvitav ajajärk, Napoleon ja puha. Kui inglastel olnuks võlurid, siis kasutatuks neid sõjas selle Prantsuse ajaloolise paratamatuse vastu.

Selle raamatu kirjutamisel on toredalt põhjalikult tuhlatud neis entsüklopeediates. Wikipeedia is our friend. Mitte ainult ajaloo tabamises - Napoleon oli seal ja seal, kaotas lahingud see ja see; Byron viibis seal ja seal, kaasas arst Polidori ja Percy Bysshe Shelley ja tolle noor abikaasa -, vaid ka maagiafaktidele viitamises.

Tema maagiamaailm pole üleni originaalne - aga see panebki selle toimima. Ta ei mõtle haldjaarmeele mingit x nimetust, vaid kasutab vana iiri mõistet daoine sidhe. Muid näiteid ma hetkel ei mäleta, a neid oli veel.
Selline mütoloogiatega mängimine, mis pealegi on asetatud pooltõsisesse alternatiivreaalsesse maailma, annab teosele mõnusa õpetlaslikkuse - või noh, natuke ka õpetlikkuse, kuivõrd saab siit-sealt midagi teada, aga peaasjalikult ikkagi tekitab muljet, et tegemist on kirjutatud õpetlase poolt.

Õpetlaslikku muljet aitavad tekitada ka pikad ja vohavad ääremärkused.
Tõlkija täpsustused on kohati natuke liiased - seda, mis on "mantikor" või milline inglise kuningas hullumeelne oli, on tore teada, kuid ma pmst juba tean, kes oli Napoleon -, ent eeldatavasti oli see tehtud arvestusega, et seda loevad üsnagi noored inimesed. Sihtgrupp 10+, kuni pensionärideni välja.
See-eest autoripoolsed ääremärkused, mis võivad ka hõlmata enamus lehekülge (tegelased mainivad mingit loitsu, siis räägitakse, mis loits see oli, kuidas see toimis ning kuidas seda kasutas kunagi Kaarnakuningas John Uskglass), vot need olid toredad.
Goodreadsist lugesin kellegi hinnangut, et need olid targutavad ja pretentious - oo, luuk ät mii, aim sõu smaart! -, kirjutatud oma ego kergitamiseks ja lugejate nörritamiseks.
Mu arust aitasid need maailma suurepärasel moel avardada. Tekkis selge pilt võlukunsti ajaloost Inglismaal. Ja need olid kohati väga toredad lühikesed muinasjutud. Olgu, kui Jonathan Strange ja härra Norrell tülitsevad millegi pärast, mainivad mingit loitsu, ja nende dialoog jätkub, aga ääremärkus---

Ah, mis ma ikka. Toredad ääremärkused. Mulle need meeldisid. Meisterlikult tehtud, tore oli ka nende kahtluse alla seadmine - muinasjutt oli ära ja juures kommentaar, et tegemist on ilmselt varase versiooniga sellest loost, mida Jonathan Strange on seadnud kahtluse alla vms. Mõnus mäng akadeemilisusega.

Raamat oli paks - eesti keeles on ta jagatud kolmeks raamatuks, kokku 900-1000 lk - ja esimesed paarsada lehekülge või nii vaadeldakse peamiselt härra Norrellit, kes on rõhutatult igav ja kuiv inimene. Pärast seda hakkab asi aga tuure koguma, kui ilmub Jonathan Strange.

Mõnest arvustusest loen, et see olla Dickensi moodi. Mujalt loen, et tibake Jane Austeni moodi. Ma pole Austenit piisavalt lugenud, et tajuda sellest raamatust tema stiilieripärasid - aga vahest selle osas tõesti, et jutustaja vaatleb kõiki oma veidi vinus muigega, jutustab tegelaste külje all nende teekonda ja mõjub iroonilisena nende vigade suhtes, ent aktsepteerib neid, hoiab neid ikkagi oma südame ligi ja seekaudu meile ligidal.

Mis puutub Dickensisse, siis... No ei tea. Dickens oli ikkagi geenius. Ja ma ei räägi süžee poolest - see oli tal käpas, aga karakteriloome, see oli tal täiesti võrreldamatu. Tegelased on Dickensil karikatuursed ja ainulaadsed. Dickensil pole reaalselt eksisteerinud isikuid. Dickens on teistmoodi naljakam, südamest naljakam. Aga ka Clarke ajas mitmes kohas südamest naerma.

No comments:

Post a Comment