Friday, October 11, 2013

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

Smilla on üks üksildane naine, kes tunneb armastust ainult väikese poisi Esaja vastu. Poiss mõrvatakse ja Smilla hakkab selle tagamaid uurima.

Et raamat mulle ei meeldinud ja et aega on vähe, panen üksikud märksõnad. Aga ma ei oska eriti märksõnu panna, nii et vaatan, kuidas välja tuleb...

Taani kirjanikest olen enne lugenud teenimatult varju jäänud põnevat autorit nimega Svend Aage Madsen, kes kirjutas eesti keelde tõlgitud (aga inglise keeles veel olemata) teose "Jutustada inimesi".
Too oli matemaatik ja kirjutas tolle raamatu nii, et see mõjus nagu maagiline realism, aga polnud nii pehme, voolav, peaaegu naiselik, vaid kuidagi karmim, teravam. No ütleme siis ära selle provokatiivse sõna: mehelikum.

Peter Hoegi lugemine meenutas kuidagi seda matemaatilisust või teatavat teadusihalust. Sealjuures oli aga mingi ebamaisuse tasand sees. Mitterealism. Mitte ka õhkav romantism. Aga mitterealism.

Ma ei saanud selle raamatuga aga kontakti. Anule see meeldis, aga see ei hakanud mul töötama. Siis poolepealt küsisin ergutavaid kiidusõnu sellele raamatule Kristinalt ja Svenilt (vahel aitab see raamatule paremini häälestuda) neil jagus neid.
Võimalikud põhjused:
1) Smilla oli üks küüniliselt kirjutatud tegelane ja see raamat üks küüniliselt kirjutatud teos.
2) ma ei lugenud seda õige tempoga (tavaliselt mingi paarikümne tüdinud lehekülje kaupa, kuna ühel istumisel ma nautisin seda üllatavalt põhjalikult - võtsin mitu tundi järjest lugeda ja õhukese akna all jaheda ilmaga. Mingi külm imbus läbi riiete, mis sobis sellele raamatule. Seda peakski vist korraga palju lugema, et see õigesti mõjuks. Kui aga lugeda "oh, mul on paarkend minutit vaba aega, hakkame aga sirvima!", siis see ei käivitu.
Sellise raamatu ahmimine poleks mõni suur *VUUŠŠŠŠ*, vaid pigem nagu tasapisi oma õõnestustööd sooritav *kriuuks* *kriuuuks* *kriuuuuks*. Tookord vist midagi sellist oligi. Aga see mõjub kinnitusena, et peaks alati kaasas kandma mitte "parasjagu loetavat" raamatut, vaid vähemalt kaht sellist - üht mitmetunnist ja teist jupikaupa ideaalset.

Võib-olla magistriaasta praegusest ebakorrapärasest režiimist tulenebki, et eelmine sissekantud raamat, mis oligi jupikaupa loetav, avaldas väga positiivset muljet ja see siin üht raugelt öeldud "meh"-i.)
3) liiga vähe seksi.

Juhan Smuul "Jäine raamat"

Reisipäevik ühest merereisist, Eestist Antarktikasse. Põikega Austraaliasse (kommunistliku Eesti Kirjanike Liidu esimees kohtumas väliseestlastega, väike maailmade põrkumine)

Tahaks nagu piirduda tsitaadiga. Ja ma esialgu kavatsesingi seda (kuna tema proosa mõjub haruldaselt ilmekalt ja kuna ma mingi hetk lugesin üle seda, kuidas ma Javier Mariasest kirjutasin ja nägin, kui kaugele võib mu kohmakus ikka küündida).
Kahju, et viisin mingi aeg teise raamatukokku ära; et siinses raamatukogus pole see kohe kättesaadaval ja et mul on tuju praegu see sissekanne ära teha.
Nii et kirjutan siis oma muljet...
Mida on mul aga öelda, mida Smuul paremini ei ütleks?

Ainult seda, mida distantsilt saab väita.
Näiteks seda, et ta on väga soe ja sümpaatne inimene. (Võib-olla oleks õigem öelda, et "kirjutades jääb temast mulje kui väga soojast ja sümpaatsest inimesest", aga selline pooltoonide otsimine jätaks mulje, nagu see mulje oleks sihipäraselt loodud. Selline mahendamine rööviks üheseltmõistetavuse mõttest, et Smuul on südantsoojendavalt tore, isegi oma pahameeles ja vähestes virutadatahtmistes.)

Teiseks võib kirjeldada, kuidas mõjub tema rahvapärasus.
Meenub Luts. Aga "Kevade" tuli ikka teisiti - Smuuli ei kimbuta sisemine Arno. Kus ta ongi tõsine, seal pole ta melanhoolne, vaid süngelt analüütiline. Ja ikka moel, mida on huvitav lugeda.
Nii et ehk läheneb asi Tammsaarele (sest Tammsaarel on ju olemas rahvapärasus - mitte ehk samasugune, aga mingi keeleline mahlakus või ilmekus on siiski, mis teeb selle pikkade romaanide mehe üheks ohtralt tsiteeritud kirjanikuks).

Siin on aga Smuuli võimete (üks) piir(anguid). [nõmedad sulud natuke - nagu ma tahaks seda mitmust sinna lisada mingisuguse üleoleva kriitilise muhelusega. Tegelt on vastupidi - igasugu kirjanikel on terve hulk piiranguid ja nõrkusi ja seda tahaks kuidagi tunnistada, et Smuul pole ka ilmselt mingi erand, aga ainus puudujääk, mida ise tahaks talle omistada, on see järgnev.]

Ta ise juba kirjeldab oma püsimatust ja distsipliini puudumist. Aga ka seda, kuidas ta ei pea end Suureks Kirjanikuks. Vast mitte üksnes distsipliini puudumise, vaid ka andelaadi erinemise tõttu. Kirjanikuks kui mingiks ebamaiseks poeetiliseks nähtuseks (või religioosseks, aga mis seal vahet?). Pigem kirjeldab ta end kui üht teerajajat tulevastele kirjanikele.

Nii et väga lahedalt kirjutatud jupid. Läbivalt äge rahvapärane stiil. Sellest on puudu mõni eetiline või esteetiline missioon, mis osati markeerib Suuremaid Kirjanikke ja mis siis?
Nii et võiks öelda, et "need seal" on Suured Kirjanikud, see siin aga niisama tore.

Keegi olevat kuskil kirjutanud artikli temast kui ühest... mis see oligi, kaotsiläinud geenius? Poolik Meister? Mul pole meeles õige termin (kui seda oli) ja ei tule tabavat sõnastust selle asemele. Ehk tõesti. Seegi ent üks võimalus.