Monday, August 26, 2013

Paul Auster "New Yorgi triloogia"

6/10
(Kaalusin, kas 6 või 7, aga siis otsustasin, et asjaolu, et pealkirjas pole Yorki, vaid on Yorgi, sunnib panema 6 - mulle ei meeldi see "jorgi" seal.)

Mahu poolest üllatav raamat - olin arvanud, et see oleks mingi paks asi, kolm raamatut ikkagi. Tuleb välja, et need on pigemini lühiromaanid, kõik kolm kokku 350 lk. Sedagi kiirelt jooksva detektiivikastiiliga (või oleks õigem öelda, et hemingway'likuga.)

Iseenesest oli raamatus mõndagi head.
Lugu oli omamoodi huvitav jälgida (ilma eriliste tõusude-mõõnadeta, pärast algtõuget teatav kulgemine lahenduse juurde; lõpptulemusele hulpimine. Kummastus ilma kafkalikkuseta). Selline lugu, millest tõenäoliselt erilist filmi ei saaks - no pole seda konkreetset lugu, lugu on nauditav oma poolelijäämistes, poolikkustes.
Kiita võib ka mõnuga loetavat stiili - see polnud esteetiline elamus, vaid pigem, nagu öeldud, hemingway'lik mehelik nullstiil. Kirjeldusi õieti ei olnud või kuivõrd oligi, sulasid need tegelaste toimetamisse ära. Autor mitte ei maali sõnadega, vaid tegutseb.

Sellest hoolimata, mul on tunne, et ma pole inimene, kes peaks sellest raamatust rääkima. Selle intellektuaalne tasand jäi mulle võõraks. Ehkki oli huvitav näha seda, kuidas autor käsitles identiteedi olemuse, juhuse jms küsimusi, ei pane need mu mõttesagaraid kirglikult kihama. See potentsiaal on siin olemas, aga mul oli vist lugemisel sedapuhku igatsus millegi muu järele. Ja õnneks-kahjuks pole kohustust otsida seda äratajumist. Kui selle kallal veidi vaeva näha ja selle seltsis rohkem aega veeta - tutvuda nende küsimustega, otsida sügavalt raamatust või teistest raamatutest ja iseenesest seda kokkukõlavat ahhaa-momenti -, siis see kuidagi vast ikka leiduks.
Praegu siiski lepin selle ideelise mittehaakumisega ja asun mõne järgmise kallale.

See on raamat, milletaolist ma loen ja on huvitav lugeda ja isegi soovitaks täitsa loetava - ehk isegi hea - raamatu pähe, aga kuna selle ideed ja üldine temaatika ei haaku minu huvisfääridega, siis ei jää mingit kestvamat muljet. Samas, võib-olla mingi hetk see siiski tuleb. Käib mingi plõks ja raamat muutub mulle kogu oma küsimusepüstitusega elavaks.

Friday, August 23, 2013

Mark Z. Danielewski "House of Leaves"

10/10
Ära loe siit edasi. Kui sa pead seda raamatut lugema (ehkki Sa ei tohiks seda lugeda, raamatu esimesel leheküljel on öeldud: This is not for you), siis ära loe siit edasi.

Kui Sa loed seda, mis ma siia kirjutan, siis Sa tead lugedes, et keegi teine on seda lugenud. Seda tunnet ei tohi tekkida. See raamat peab muutuma intiimseks dialoogiks. Mitte Sinu ja autori vahel, vaid Sinu ja tegelase vahel - või õigemini, Sinu ja tegelaste... Või veelgi õigemini, Sinu ja selle tõve vahel, mis kõiki raamatu tegelasi oma võimuses hoiab.

See on sama tõbi, mis lugejatki enda küljes hoiab. Raamatu erinevaid metatasandeid seob omavahel just see tõbi, see palavikuline erutus, mis muundub mitte vaid lugemise erutuseks, vaid millekski enamaks. Kuskil kõigi nende metatasandite vahel eksib see tõbi ära ja voolab otse sinusse.

Ja see tõbi, kui see on Sind tabanud, tekitab mingi "kuni ma loen seda"-nihke. Tunde, et kuni Sa seda raamatut loed, siis see pole mitte öökapil vedelev trükis, mille lugemist Sa võib-olla ootad, vaid pigem on see öökapil (või kotis? või laual? kuskil lähedalt võtta...) viibiv raamat, mis sind ootab.

Ma tegin vea - ma vestlesin kellegagi selle raamatu teemal. Enne, kui olin lõpuni lugenud. Lummus kadus. Järele jäi "ülejäänud raamat"...
Tundub, et raamat tuleb paari päevaga läbi lugeda, nagu enamik näivad tegevat. 700 lehekülge küll, aga mõni neist on üheleheküljene.

See lummus oli aga siiski olemas. See on miski, mida ma sellest aimasin ja millest paljud olid Goodreadsis juttu teinud. Isegi mõned kriitilisemad arvamusavaldused ("arvustusteks" on neid goodreadsi-nupukesi plass nimetada) tõstsid esile asjaolu, et raamat tõesti hoidis enda kütkes.

Aga selleks peab raamat olema üksinda loetud. Võid teada tõvest, mis raamatu igasse lehekülge on imbunud, aga loodan, et Sa ei tea vasturohtu. Ei, valetan, vasturoht ei mõju siis, kui seda teada - see käivitub siis, kui seda kasutada.

Tõve võim hakkab kaduma, kui seda teistega jagada. Juba põdenutega.

Loodan, et Sa loed seda raamatut salaja. Kui keegi peaks küsima, mida sa parasjagu loed - ei tea, kes peaks, aga ehk siiski -, siis ütle midagi muud. Valeta kasvõi. Sest see võiks olla Sinu isiklik tõbi, mis tuleks lihtsalt läbi elada.

Wednesday, August 14, 2013

Aaron Dembski-Bowden "Prince of Crows"

8/10

Horus Heresy seeria parimalt kirjanikult lühiromaan (120 lk umbes), märulikirjandus mingist väeosast, kes kaotab oma kapteni ja püüab toime tulla väikeses peataoleku ja peatselt ründava vastasega.

Mis ma ikka ütlen - Anu andis.

Ta on sedavõrd fantastiliselt vaimustuses sellest seeriast, et ükskord, kui tegin ettekannet elevuskirjandusest - sellisest märulikirjandusest, mille põhifunktsioon olekski eskapistlik ahhaa-elamus; raamat, mis tirib kõigi küüntega kinni ja rebib minema, aga mitte mingis "minule mõjub näiteks Baudelaire niimoodi"-mõttes, vaid pigem üldiselt mõistetavas ja raskestidefineeritavas "ma loen praegu ja täiega lahe stseen on, ärge, kurat, segage!"-mõttes - ja, tehes seda kirjandustudengitele ja -õppejõududele, rääkisin sellisest žanrist pigemini kui millestki, kus tuleb küünik oma skeptilisse urgu jätta ja mille lugemisel ei tohiks lähtuda neist lugemismallidest ja ka -standarditest, millega läheneme nn väärtkirjandusele. Siinkohal on problemaatiline sõna see "väärtkirjandus", sest kui see jutumärkidesse toppida, siis tekib üleolev hoiak kirjanduskaanoni suhtes. Kui aga rääkida lihtsalt väärtkirjandusest kui millestki elevuskirjandusest lahusolevast, siis on see omamoodi karuteene sellesama "elevuskirjanduse" tõsiseltvõetavusele. Näiteks.

Ühesõnaga, palju komakohti on, mille taha toppama jääda. See oleks mingi igav ja klišeeline vaidlus, mida ei viitsi välja kirjutada - "mille poolest on see parem sellest", "kas "elevuskirjandus" ei võiks olla väärtkirjandus", "kes minu klaasist jõi" ja "käige kuradile, ma lähen koju" -, mistõttu lähen lihtsalt raamatu juurde.

Anu peamine eeltingimus - et ma loeks seda sellena, mida ta endast kujutab.

Teda nimelt ehmatas veidi ära, et üks raamat, mis talle üsna meeldis (ühe seeria kolmas osa, mille kaks esimest talle üldse ei meeldinud; milledele ta heitis ette sedasama, mida mina sellele kolmandale), mulle üldse peale ei läinud. Tolleks raamatuks siis "Sõduri õpilane".

Tegelt olen kunagi lugenud juba Horust - 3 esimest Horus Heresy raamatut lugesin läbi. Ei olnud ajaraisk, ei olnud paha, täiesti meeldisid, aga ei tekitanud vaimustust. Kuid kujutan ette Anu kimbatusolukorda, et - tal ju vaimustus jätkub, aga minu käitun nii, nagu see oleks minu jaoks ammendatud.

Aga eks ta ole, et tasapisi on need raamatud jõudmas igast edetabelite tippu. Peamiselt siis bestsellerite nimekirjad, aga siiski - need pole siiski kohutavalt perifeerne kirjandus. See laine jätkub ja kogub jõudu ja ei vaibu veel niipea.

Nii et Anu soovitas ja polnud tõrget lugeda seeria (tema sõnul) parima autori üht lühiromaani.

Ja mis ma ikka ütlen - see oli õigesti kirjutatud. Kõik stseenid olid toredad lugeda, miski tõrget ei tekitanud. Ja mitte ainult, et tõrget ei tekitanud, vaid ka seda, et oli huvitav, ladus, vahva. Põnevad stseenid olid. See vast jah vastab sellele "elevuskirjanduse" žanrile, kui seda üldse žanriks nimetada.

Selle kõigega on ainult see häda, et nüüd Anu suure hurraaga mõtleb, et ma olen teemas ka sees ja nüüd on see aktuaalne. Ühesõnaga - I'm never gonna hear the end of it, : ).
Samas, aus kaup - mina räägin ka talle Doctor Who'st. Nii et...

Thursday, August 8, 2013

Yoko Ogawa "Hotel Iris"

7/10


Lugu 17-aastasest hotellipidaja tütrest, kellel tekib mitte just eriti eluterve kiindumus ühesse 67-aastasesse mehesse õhtul, mil see visati välja nende hotellist ühe prostituudiga.

Nägin kuskil riiulil, tuttav nimi, sirvisin. Ladus tekst. "Võtan hiljem uuesti." Jätsin sinna. Tartus kuulsin, et suht alles oli saabunud. Hee, näib, et saatus tahtis, et ma loeks seda.

Huvitav aga, milleks. Sest esialgu näis, et see oli selline mõnus lugu ühest veidi äraspidisest kiindumusest väga noore ja väga vana vahel. Hiljem kujunes lugu aga üheks esimeseks armastuseks tüdrukul, kes ei tea hoiduda jõhkrast sado-maso häbistamisest ja oma häbi nautimisest. Nii et saatus soovib, et ma sadomasotseks?

Enne oli mul valesti öeldud. Siin pole asi selles, et tüdruk ei teaks hoiduda sellisest seksuaalelust (rõhk sellel, et ainult seks on neil selline jõhker - mees ei teeks mujal kärbselegi liiga, alles voodis hakkab kägistama ja kinni siduma). Lugu jutustab tüdruk ise ja kirjeldused sellest, kuidas ta elab läbi mehe kohtlemist, on vallatud häbist ja samas kuidagi kaifib seda, samastub selle tundega, tunneb end teostumas selle häbi kaudu - see kõik on kummaliselt veetlev.

Kirjutusstiil on väga hea. Poeetiline, aga ei upu sõnadesse, ei kao neisse. Pigem tundub, et autor on neid noppinud, kasutanud kõige vähimat vajaminevat, ja samas ehitab üles kogu loo nii, et on igati romaani mõõtu.

Samas, see pole mitte lugu ühest armastusest, vaid lugu ühest haiglasest kinnisideest. Ent miski tema stiili poeetilisuse juures paneb kujutlema, et ehk ongi põhjendatud suure hulga inimeste pettumus, kes võtsid seda lugeda ja ootasid "midagi sama hurmavat ja õrna nagu tema eelmine raamat The Housekeeper and the Professor", kuni nad jõudsid seksistseenideni.

Ja sellistest kommentaaridest jääb mulje, et autor selle raamatu provokatiivsusega mässab eelmise raamatu "armsuse" vastu. Tahaks teha paralleeli näitlejate ja nende typecastingu ning kirjanike ja imagomässu vahel, kuid see viiks otsapidi sellise sõna juurde nagu "typewriter" ja ma parem ei hakka.

Kena väike looke, aga vahepealne asi, ei tekita veel tegelikku muljet Ogawa suhtes ja hinnangu rajamine kirjanikust selle põhjal oleks ehk poolik asi. Peaks ikka selle Housekeeper and the Professori läbi lugema. Ainus, mida julgeks kindlamalt kiidusõnaks öelda autori kohta, on poeetiline ja üllatavalt napisõnaline stiil.

Wednesday, August 7, 2013

John Fowles "Mantissa"

6/10

Fowlesi ainus raamat, mida pigem kritiseeriti kui kiideti. Tõenäoliselt pigem kujuteldav dialoog kirjaniku ja muusa Erato vahel (Erato = lüürilise luule, sealjuures armastus- ja erootikaluuletused).

Ma leidsin selle raamatu ühest väga toredast Krakowi kohvikust. See oli kohvik/raamatupood, kus sai osta ingliskeelseid raamatuid, lugeda kirjandusajakirju (New York Book Review oli väga põnev. Polegi teadnud seda Eestist otsida) ja tellida oivalist teed ja kohvi. Kõik oli hästi ära kategoriseeritud, eesruumis oli ilukirjandus, oli ka odavate raamatute kast (3-5 zlotti - 4 zl on euro).

Teades, et mind ootasid ees pikad bussisõidud läbi poola, ostsin kaks raamatut. Üks oli odavate raamatute kastist, 3-zlotine "Mephisto Waltz" (mis oli oma hinda väärt).
Raamaturiiulit vaatasin huviga ja tükk aega kaalusin, mida võtta. Ei mäletagi, mille vahel ma kaalusin, kuni valisin Fowlesi. Olen temalt lugenud 2 raamatut, algul "Prantsuse leitnandi tüdrukut", seejärel "Liblikapüüdjat", ja minu jaoks on Lessingu tasemel autoriga. Raamat või kaks veel teeksid temast mu lemmikkirjaniku.

See polnud kahjuks see raamat, mis niimoodi mõjunuks, aga kirjanikuga tutvumise mõttes huvitav egotsentriline vatramine.

Nentida tuleb, et kaks seal võetud raamatut olid toredalt vastandlikud - üks oli pigem igava stiiliga raamat, mille süžeed oli huvitav jälgida ("Mephisto Waltz"). Teine oli ilma mingite stseenide või konkreetsete meeldejäävate stseenideta vestlus, mille tegi lõppeks nauditavaks kirjutusstiil.

Eeldan nüüd siinkohal, et keegi ei kavatse seda lugeda:
raamat algab ilukirjandusliku pühendusega erootikamuusale.
Nimelt ärkab peategelane haiglas ja näeb seal oma abikaasat, keda ta ei tunne ära. Amneesia. Kaunis naisarst ja hindu medõde hakkavad teda ravima - aga naisarst ütleb, et seks, eelkõige aga mittemonogaamne seks kui iniminstinktidele omasem nähtus, aitab esile tuua need mälestused, mis on varjus mehe alateadvuses.

Stseen on hästi kirjutatud, mõtteanalüüs on põnev, mälestuste ükshaaval lahtihargnemine oli nauditav jälgida. Kui raamat oleks lõpuni välja selline, oleks see võib-olla huvitavam raamat kui praegu...
Poolepealt tuli Erato uksest sisse, kaotas mõlemad naised ja pistis lõugama mehe peale.

Siit algas vestlus kirjaniku ja muusa vahel, milles kord oli ülekaal ühel, kord teisel. Dialoog, mis põimis endas loomingut, inspiratsiooni, kirjaniku vabadust, kirjaniku vastutust, aga ka tegelastevahelist võimumängu ja seksuaalset pinget. Pall veeres hästi, aga eks see oli mõneti rohkem temale kirjutamiseks kui meile lugemiseks.

Mis ei tähenda, et seda polnuks hea lugeda. Kuid näib, et sel polnudki ambitsiooni olla midagi lõplikku. Raamatu lõpu poole ütleb peategelanegi, et kuradi naised raiskavad oma vestlustega meeste intellektuaalseid taotlusi ja mahlu mantissade ja trivia peale, all on definitsioon: "Mantissa: An addition of comparatively small importance, especially to a literary effort or discourse." (Oxford English Dictionary)

On's kogu raamat üks mantissa?

Ta näib olevat eneseirooniline raamatu ja selle eesmärkide suhtes.

Illmselt pole see aga puhtakujuline lahtiütlemine sellest raamatust. Vestlus on selleks liiga intellektuaalne, kõik need iroonia- ja metatasandid liiga peened. Võtan aga endale vabaduse taandada raamat millekski selliseks, sealjuures rõhutades - kui Fowlesil on tühisus selline, siis tõotab see pigem head teiste raamatute kohta. Ja tekitab indu "Maagi" suhtes...

Fred Mustard Stewart "Mephisto Waltz"

4/10

Kuulus õudusraamat, millest tehti ka film. Saatanakummardajad ja kehavahetajad ja üks klaverimängija.

+ lõi päris huvitava raamistiku satanismi kohta. Kui palju oli autor seda uurinud, kui palju oli ta lihtsalt improviseerinud midagi hirmuäratavat, ei oska öelda, kummalgi juhul olid need mütoloogia kirjeldamise stseenid igati head.

+ Duncan (saatanlik pianist, kes otsustab uue keha saada) on huvitav karakter muidu - ületamatult geniaalne pianist, kes soovib surematust. Kas pole huvitav üldmõte?

- kirjutatud liiga etteaimatavalt. Kõike võib ära aimata 2 stseeni enne lahendust.
- ebaloogilisusi täis (eriti lõpplahendus...)
- ideed sisaldavad huvitavamat potentsiaali - mulle meeldiks, kui surematu pianist tahaks surematust selleks, et klaveriorjust jätkata, mitte selleks, et olla surematu nagu "paha satanist".

Lois McMaster Bujold "Sõduri õpilane"

6/10

Kosmoseooper-lugu invaliidistunud (murtud jalgadega) aadlipoisist, kes on lihtsalt täiega geniaalne ja läheb teisele planeedile, kus teeb oma seiklusi.

Kunagi Anu andis ja ütles, et esimesed kaks talle ei meeldinud (sest seal oli naistegelane, üks Mary Sue karakter, häbitult võitmatu), aga see juba töötas tema jaoks.

Lugesin ja näen - asi on selles, et peategelane on sant.

Minu jaoks oli ta ikkagi liiga võitmatu karakter. Kõigis vaidlustes ja vestlustes on ta kõigist ees penikoorma jagu, iga plaan õnnestus suht perfektselt, ilma eriliste konarusteta. Probleeme tekkis, kuid needki lahenesid kuidagi vaevumärgatavalt. Kuivõrd see tegelane oli noor ja kogenematu, tundus see veidi jama.

Korraks juba mõtlesin, et mis ma ikka kritiseerin, Doctor Who's ja Sherlockis on sarnane häda ju. Ennäe, mitte päris - Sherlockis on vähemalt 2 peategelasega võrdse taibuga tegelast (1 targemgi). Ning Doktorit lunastab esiteks see, et ta on tulnukas (kõigele lisaks omasuguste akadeemia läbi kukkunud tulnukas), teiseks see, et ta on tuhandeaastane.

Muidu hästi kirjutatud, aga veidi põhjendamatu dominant rikkus minu jaoks mõnevõrra lugemiselamust.

Tuesday, August 6, 2013

Marian Keyes "Kas seal on kedagi"

6/10

Lugu leinast - naisest, kes kaotab mehe ja tasapisi harjub selle mõttega.

Ma hindan Marian Keyesi kirjanikuna, kuid see raamat ei meeldinud niivõrd kui üks teine, mida olen juba lugenud (Rachel's Holiday), või see, mida praegu loeme Lauraga vaheldumisi (This Charming Man). Seepärast soovitan autorit, aga pigem näiteks neid teisi raamatuid temalt. Ta kirjutab seda praegustki hästi, aga need on tal hulga peenemalt kirjutatud.

Olen kunagi maininud Marian Keyesi kui üht täiesti nauditavat naistekirjanikku. Mõjub nagu Secret - piisav, et mõjuda mehele, aga mõeldud siiski naisele.

Kui aga öelda: "Piisav, et mõjuda mehele", siis ei pea ma silmas mitte raamatus sisalduvaid pisaraid või tegelastevahelisi intriige ja suhteid. Ta ei kirjuta mingeid Uhkusi&Eelarvamusi ega 50 Shades'e. Keyes ei püüa tundeid rebida, pigem lihtsalt jutustada. Ja teemadki on tal raamatutes sellised, mida annaks teha pinnapealselt, tõmmates maha linnukesi "tundlike teemade" nimekirjast (alkoholism ühes, narkootikumid teises, lein praeguses, koduvägivald mingis järgmises jne). Kuid ta ei kirjuta niisama, ta harib ennast teema osas, teeb nt intervjuusid koduvägivalla küüsis olijatega jms ja raamatut lugedeski on näha, et ta on asjast hoolinud.

Samas ei muutu tekst vaid intervjuude ümberjutustuseks. Marian Keyesi põhitugevus on värvikad karakterid ning nendevaheline elav dialoog. Üldjuhul vaimukas, aga selline üldiselt irooniline suhtumine, mis pole veel kogu oma küünilisuses maha käinud.


Seetõttu oli huvitav lugeda raamatut, mille peategelane püüab oma leinas ühendust võtta lahkunuga. Soolapuhumine küll, aga mingi lootuskild on ikka, mis ajab selliseid meeleheitlikke kõrvu väga kikki.
Nii et see rumal lootus on seal olemas, aga autor on selle suhtes väga ettevaatlik, väga enesekriitiline.

Selle aspekti võtakski ehk kokku sellega, et Keyesi maailmapilt on selge ja põhjendatud ja mis kõige parem, ta ise oskab seda põhjendada.

Üks teine voorus on kah - nimelt see, et ta oskab lugejat igati toredalt juhtida valejälgedele. Ka selles leinaraamatus räägitakse pool raamatut mitte leinast, vaid antakse kuidagi peenelt mõista, et naine on lihtsalt hüljatud ja et mees on siiski elus. Midagi välja ütlemata, aga siiski. Ja alles poolepealt, ilma mingi dramaatilise pöördeta, lihtsalt suutes seda lõpuks (niimoodi enam-vähem) tunnistada, ütleb naine lõpuks välja, et mees on surnud.

Nii et võib öelda, et see on spoiler.