Sunday, March 31, 2013

Friedebert Tuglas "Felix Ormusson"

6/10

Erudeeritud literaadi'ärra viibimine ühes talus, tema romantilised lookesed kahe naise suhtes, eelkõige aga esseistlikke remarke nende kiindumuste, peaasjalikult aga kunstnikuelu, talendi, geniaalsuse kohta, kunstist laiemalt, armastusest...


Raamat oli täitsa okei.

Märkasin, et Tuglas kirjutab üldjoontes väga lühikesi lauseid.

Tekst näib pigem paberile toimetatud kui voolavalt kirjutatud.


Kunagi lugesime tema luuletusi ja irvitasime veidi - üldjoontes olid ikka väga halvad (mis oli kohutavalt üllatav, tegelikult). Proosaga on tal paremad lood.

Kuid see praegune tekst on pigem nagu aforismikogumik, millele on mingi stoorisilueti kaudu antud kontekst. Aga põhirõhk neil mõtteteradel.

Loen suuresti ühe kommentaari kontekstis: see, mis D'Annunzion "Naudingus" oli ebaõnnestunud, on Tuklal õnnestunud.

See on ühelt poolt külmem ja kalkuleeritum kui ülimalt melodramaatiline D'Annunzio. Teisalt on selle (mitte nii ülevoolav) melodraama sulgunud ühteainsasse tegelasse. Ja siia lisandub veel see, et peategelane püüab kõike ise ülivõrdesse seada, olles self-proclaimed romantik.

Ehk on ta ka tegelikult romantik, aga eelkõige on mu meelest tähtis, et ta ise nimetab end selliseks. Ja kui juba kuulutama hakkad, siis tuleb see lõpuni mängida.

Friday, March 22, 2013

Vikram Seth "Tasavägine muusika"

7/10

Taasleitud armastuslugu muusikute vahel.

See on hea raamat. Jookseb väga ladusalt, isegi üsna hämmastav. Ja tõlge on kuradi hea - Anne Lang on kõva tädi. See, et raamat ilmus Anne Raamatu sarjas (naisteajakirja Anne seebikalugejaile vms) ei oma mingit tähendust - Naiste Raamatute pähe avaldatakse Eestis täiesti normaalseid raamatuid, näiteks "Ajaränduri naine" ja Doris Lessingu looming. See asetub tõsiseltvõetavuse poolest "Ajaränduri naise" kohale näiteks minu meelest.
Kuid mul on oma kiiks muusika suhtes ilukirjanduses või filmides, ühesõnaga lugudes.

(Lisaks: ootan huviga hetke, mil pääsen ligi raamatule "Muusikale".)

Sellest pikemalt siin all...



Muusika sisaldab endas palju motiive, millele keskenduda lugu üles ehitades.
Teen väga pisikese loetelu võimalustest.

1)
tegelase suhestumine oma andekusega ja sellega, mida temast oodatakse või temalt nõutakse (üks ilukirjanduslik näide sellest, kus andekus=musikaalsus: "mingeid andeid me temas pole täheldanud, mingit musikaalsust või midagi," (Wikmani poisid, peategelase ema tema kohta)).
Siia alla läheb ka igasugune geniaalse tegelase lugu. (Film "Shine" [Geoffrey Rush sai selle eest Oscari!] positiivse näitena, "August Rush" pigem negatiivsena minu jaoks.)
Ka see, kuidas teised selle geeniusega suhestuvad ("Amadeus", mis põhineb Puškini müüdil kadedast ja võrdlemisi saamatust Salierist, kelle tõttu sureb ajastu suur geenius Mozart).

Geniaalsust võib olla igasugust - märkimisväärne geeniuseromaan on näiteks "Parfüüm", mis tegeleb enneolematu lõhnatajuga inimesega -, aga miski on muusika olemuses, mis teeks nagu geniaalsuse selles ilukirjanduslikult haaravamaks kui geniaalsus üheski teises alas.
Kummast pigem lugeda raamatut - imelaps muusikust või hoopis imelaps... maletajast? Imelaps kunstnikust? Imelaps matemaatikust?
(Tegelikult on näited ja lingid tehtud teatava eneseirooniaga, endale vasturääkimise mõttes...


Mingi tõde on aga selles, et geniaalne muusik tundub hoomatavam kui geniaalne kunstnik või matemaatik. Picasso või Dali puhul ei kerki mitte geniaalsuse, vaid segasuse teema. Michaelangelo on miskise destilleeritud geniaalsuse teema, tema geniaalsust ei saakski nagu käsitleda kuidagi teisiti kui sünnist saadud ja paratamatuna - kui just mitte keskenduda selle murdmisele, aga müütide murdmine ilukirjanduses on tänamatult proosaline tüütamine. Ja geniaalsed matemaatikud on lihtsalt tulnukad loo mõttes. Nad on "midagi muud".

2)   
kui muusika tõttu tuleb tegelastel ette mõni vastutusrikas elamus või hetk, mille mõju kogu senisele status quo'le võib omandada lausa kataklüsmilised mõõtmed.

Sellise vastutusrikkuse veenev kehtestamine ja lõplik proovilepanek on ka DBZ, Naruto ja ilmselt nii mõnegi teise shounen-anime tugevaim külg - kinnitatakse mingi olukorra tähendus, õigemini selle tähtsus.

Näiteks kinnitatakse Dragonball Z-s väga mitu osa, kuivõrd kohutav ja kohutavalt võimas on Frieza. Ja samas kinnitatakse, kuivõrd kiiresti ja kuivõrd hoomamatult tugevamaks saab seni võrdlemisi nõrk olnud peategelane. Nii et kui nad kohtuvad, on see puhas kuld - hoolimata sellest, et ühel hetkel kestab loosisene 5 minutit vist umbes 5 osa. Ikkagi on oivaline, sest selle iga hetk on elutähtis neile. Ja sest selle elutähtsust on veenvalt kinnitatud ka vaatajale.

Ma poleks tulnud selle võrdluse peale, kui näiteks sarjas "Nodame Cantabile" ei omandaks sarnast tähtsust nii mõnigi kontsert või konkurss. Loo edenedes tõusevad panused, vastutus muutub aina suuremaks. Pole ühte konkreetset antagonisti, on aga peamiselt sisekonfliktid ja selleks valmistumine.

Ja üritus ise, selles viibimine lugeja või vaatajana. Või lauljana.

Tuleb öelda, et kooris olengi ma nende olukordade pärast. Nende, mille ajal kõik närvilõpmed karjuvad omamoodi masohhistlikult: "Raisk, selle nimel sa oledki koorilaulja!" Hetkede, mille pärast oled kartnud ja kus oleks nagu vastutus. Mitte küll krambini viiv vastutus - see vastutus on ühine, see on jagatud. Aga siiski olemas.


Kuid see olekski heaks sillaks järgmise motiivi juurde tekstides muusika kohta:


3)
harras intiimsus kahe või enama inimese vahel, mida võimaldab kirgesid tekitava muusikaga tegelemine.

Mitte küll eriti selles mõttes, et ollakse ühiselt kannatanud ja ühiselt põdenud ja lõpuks ühiselt sooritanud. Peaasjalikult pigem selles mõttes, et muusika on iseenesest sedavõrd otsekohene viis emotsionaalselt mõjuda, et üksainus kahe inimese vahel laitmatult häälestuv noot võib tekitada võrreldamatut intiimsust selle ühe hetke kestel.

Kui 1) ja 2) võivad palju kergemini olla ükskõik mis muu ( 1) puhul näiteks on vastutus oma talendi suhtes üks ja sama nii kunstniku kui muusiku puhul; 2) puhul võib vastutusrikkaks maailmamuutvaks sündmuseks olla mis tahes muu asi - shounen-anime'de seas räägib üks sellest, kuidas püütakse saada maailma parimaks kokaks...), siis 3) on minu meelest kitsalt musikaalsem.

Muusika on minu meelest asi, millest on raske müstilist elementi välja tõmmata. Mida on loitsudki muud kui üks teatavat tüüpi muusika? Musikaalne klapp, see-eest, on üks teatava hingelise kokkukõla saavutamine. Praegune raamat on lugu mehest ja naisest, muusikud, keda ühendabki omavahel peamiselt muusika - ja see, et naise abikaasa ei ole kuidagipidi musikaalne, rõhutab ühelt poolt abikaasa paratamatut distantsi temal tollega, samas rõhutab lähedust muusikust peategelasega.

Loomulikult saab väita, et täpselt sama efekti võib täita ükskõik mis muu ühine tegevus, ometi hakkaks sealjuures kasutama näiteks mõistet "hingede kokkukõla", seega kasutataks muusikalisi termineid.

Kaunilt häälestuva ühise meloodia saavutamine ei ole minu meelest isegi loo tasandil võrreldav ühise maitsega kunstilisel tasandil (kui tegelasi ühendaks kujutav kunst). Sest sel juhul jääks mõlema kunst eraldiolevaks, sinu ja minu kunstiks. Kuid muusika on vältimatult ühisem. 
Aga kui on koostöös tehtud maaling - mõlemad jagavad 50%-50% ideelist ja teostuslikku vastutust, lõppeks jääb ideaalselt ühine kunstiteos?

Siis on ikkagi see, et kunstiteos jääb ja muutub suuresti vaatajate või ostjate omaks, samas kui musikaalne elamus on kaduvam ja seega eksklusiivsem. Sellisena on see teataval tasandil siiski intiimsem kui mis tahes ühine maalimine.

See kaduvus kehtib ka teatri suhtes, aga siin tekib kogu see "kas näitleja on valetaja?"-dilemma, millesse ma ei lasku. Muusikas ei anna minu teada valetada - isegi iroonia toimib ju sõnade tasandil, seega on laulu mittemusikaalne element.

(Või on võimalik selline asi nagu irooniline meloodia - näiteks viljeleb helilooja mõnda žanri täiesti vastupidise hoiakuga? Näiteks kirjutab Arvo Pärt hevimetalit selleks, et näidata sellise lärmakuse viljatust vms? Sellele lisanduvad kuskil metatasandid - seda sõnumit näeb see, kes teab, et see on Pärt. Hevimetali austaja naudib aga lugu ennast, kui see on hea lugu.)

Suuresti on see raamat minu meelest just lugu sellest musikaalsest intiimsusest. Ja sellisena on see hea. Kuid kahjuks kaovad üsna totaalselt teised võimalused, mis mind ennast loo mõttes rohkem huvitavad.

Ehkki neid ootab tohutult tähtis kontsert, see ei huvita neid, sest neil on oma armunuhädad.

Mõneti virvendab läbi ka see, et peategelase muusikaga tegelemise nimel näevad teised vaeva (seega kumab läbi teiste ja tema enda suhtumine tema talenti), kuid seegi on veidi liiga möödaminnes.

Armastuslugu on siin ainus, millele olulisemat tähelepanu pööratakse. Nii jääb see suure muusikaosakaaluga looks armastusest. Pigem aga mitte looks muusikast.

Monday, March 18, 2013

Gabriele d'Annunzio "Nauding"

5/10

Lugu mehest, kellele üks naine oli änganud oma keha kaks aastat tagasi, aga enam mitte.
Ja ühest uuest naisest, kelle südame ta võitis ja kelle südant nüüd evis.
Mida teha, kui evides üht südant soovid samas, et üks teine ängaks oma keha Sulle?

"Nauding" on huvitav näide sellest, kuidas üks potentsiaalselt hea raamat on kehva tõlke tõttu kohati lausa naeruväärne.
Kuna tekstki oli hirmus melodramaatiline, siis kohe ei tahtnudki visata kivi tõlkija kapsaaeda - see kummaline keelekasutus johtuski äkki raamatu stiilist.

Nagu "Meie aja kangelase" maailm, kui võtta selle peategelaselt tema üleolev distants.
(Aga kuna "Meie aja kangelane", vähemalt selle meeldejäävaim osa "Bella", on lugu sellest, kuidas melodraamast pulbitsevasse konteksti on toodud üks mees, kes mängib seda kõike kaasa, aga peamiselt vaid mänguna ja jõhkravõitu südametusega, siis muudab tema väljajätmine teose mõttetuks...).

Või ehk lausa natuke nagu Zweig, kui sellest välja jätta sakslase intelligentsus.
(Aga et Zweig ongi ülikirglik entusiasm ajaloo ja teadmise ja mõtete omavahelise suhestumise - ühesõnaga, ülevoolav erutus teadmistest -, siis jääb vaid õõnes kirglikkus.)

Ja siis loen Wikit ja seal oli väljavõte 1911. aasta Encyclopaedia Britannicast:
"His creative power is intense and searching, but narrow and personal; his heroes and heroines are little more than one same type monotonously facing a different problem at a different phase of life. But the faultlessness of his style and the wealth of his language have been approached by none of his contemporaries, whom his genius has somewhat paralysed."

Tõlget silmas pidades on kõige naljakam osa sellest sissekandest siiski see:


"And the lasting merit of D'Annunzio, his real value to the literature of his country, consists precisely in that he /blablabla, kirjutas minevikust khuulilt/ and created a language, neither pompous nor vulgar, drawn from every source and district suited to the requirements of modern thought, yet absolutely classical, borrowed from none, and, independently of the thought it may be used to express, a thing of intrinsic beauty."

Seda silmas pidades kirjutasin üles minu jaoks naljakamaid keelehuvitavusi. Kõiki ei jõudnud ka, alati polnud pastakat käepärast.


Armatsemise asemel oli pidevalt kasutatud sõna "armastelu".

Väga oli liialdatud lühikese sisse-sees-seestütlevaga, nt "Kellad kuulutasid taas põgusaid tunde inimestele Rooma tornest ja kampaniilest" (s.t. tornidest ja kampaniilidest, lk 142)

Liialdatud ka lühikese mitmuse osastavaga ("Tänapäeva demokraatia hallis veeuputuses, milles armetult hukkub nii palju keni ja haruldasi asju...", lk 22 - kontekstis, kus räägib tähtsa tooniga poliitikast, õõnestab selline püüdlik keelekasutus kõneleja tõsiseltvõetavust.)

Liialdatud sõna "man" tuletustega. ("Tule minu manu, Oli minu man, läks minu mant." Kusjuures, kõik "juurded" olid vist "man"-id - aga et "man" on ju lõunaeestikeelne ja sellisena pigem mahlakalt talupojalik arhaism kui mõni aadellik kõnepruuk, siis mõjus veidi kummastavalt. Lisaks on ühe mu tuttava hüüdnimi "Mant", nii et naljakas oli lugeda, kui 23. lk oli kirjutatud: "Hiljemini oli ta igati rikkunud ja häirinud abielurahu. Lõppeks lahkus ta naise mant ja jättis noore poja enese juurde /.../.")

Liialdatud sõnadega "evima" ja "ängama". "Evima" kohta ma näiteid ei kogunud, nii et ängama:
"Mees üritas naeratada. Kostis: "Iialgi pole ma tundnud sügavamat heldimust. Uskusin, et suren." Ta astus kristallkarika manu, võttis sealt lilled ja ängas need naisele. (162)"

Kui ma olengi seda sõna varem näinud, siis küllaltki märkamatult - nii, et pole teadvustanud. Kuid see kõlab pigem millegi üsna rapsiva ja ähmi täis olevana. Siin üleval oleks see enam-vähem arusaadav, kuivõrd mees oligi vast veidi närvis vms.

Järgmist näidet nii lihtsalt aga ära ei seleta. Kuna sõnal on EKSSi järgi teine tähendus "virutamine", siis on ehk okei, et järgmises näites polnud kohe päris selge, mida see mees naiselt tahab:
"Anna sina... mulle juua."
"Ent kuidas?"
"Nõnda. Võta üks sõõm ja hoia seda suus."
/.../
Maria surus huuled kokku, et hoida sõõmu. Ent ta suured silmad, mis sädelesid heledalt äsjanutetud pisaraist, naersid.
"Nüüd änga minule."
Ja mees imes suudeldes kogu sõõmu ta suust." (160)



Raamat pole ent ise täiesti halb. Melodraama küll, aga midagi oli selles pulbitsevas dramaatilisuses isegi veenvat. Lugedes tuli isegi meelde puberteet ja tollased armumised. Päris õõnes sentimentaalsus ei saavutaks seda.
Aga seda alles siis, kui proovida mööda vaadata tõlkest.

Friday, March 8, 2013

George R. R. Martin "Öölendajad"

7/10

Klaustrofoobne ja aina süvenevat hullumeelsust kirjeldav lugu ühest kosmoselaevast, mille ilmekas ja kummaline meeskond püüab järele jõuda ühele müstilisele ja legendaarsevõitu kosmoselaevale, mis on loendamatute aastatuhandete jooksul kihutanud läbi tähesüsteemide.

Aga mul selle kohta polegi õnneks midagi pikka öelda.
Parim senistest Orpheuse Raamatukogu raamatutest, mida olen lugenud.

Martinit on ikka peetud suureks fantasy-autoriks tema "Jää ja tule laulu"-saaga pärast. Ja eks see ilmselt olegi tema magnum opus. Kuid "Öölendajad" tuletab meelde, et tavaulme sobib talle ka hästi.

Novell "Liivakuningad" (millest tehti ka uue Outer Limits sarja esimene osa) on näiteks väga lahe näide tema ulmest - vast ei lähe selle vaatamisele kuluv aeg raisku (juutuubis täies ulatuses olemas).

 Korraks tuli tunne, et peaks kiitma ja ainult kiitma. Kuid ma ei paneks ikkagi 10. Ja ma nüüd kirjutan sellest, miks ma ei pannud parimat, selmet kirjutada sellest, miks ma panin päris hea.

Lihtne, ladus ja mõnus lugeda. Sellise stiiliga raamatu klaustrofoobia ei jõua luuüdi kõige sisemiste rakkudeni, sest ei ole mitte teksti stiili sisse peidetud salaomadus (nagu võiks olla ühe hea teksti sugestiivne emotsioon), vaid osa süžeest. Kramplikkus, teineteises kahtlustamine jne, aga olulisim emotsioon minu jaoks oli uudishimu lõpu suhtes.

Luigi Pirandello "Kuus tegelast autorit otsimas"

8/10

Kuus tegelast lähevad teatrisse ja otsivad autorit ning näitlejaid.

Olen natuke kahevahel, kas teatritükke kommenteerida siin. Nagu ka luulekogudega (mida loen niiehknaa natuke liiga vähe.) Aga praegu siiski. Jääb paremini meelde esmamulje. Või et kinnistada oma tekstielamust.

Huvitav sõnavõtt metatasandite ja tekstireaalsuste kohta.

Eessõnade-järelsõnade-kommentaaride teemal oli meil alles vestlus Anuga. Peamiselt Reaktori teemal. Ma neid agaralt vorpisin (ja vorbin edaspidigi), aga ta on arvamusel, et küll tekstid räägivad enese eest. Ja kummalgi on omal moel õigus.

Selle näidendi puhul hoiatan saatesõna eest veidi. See on küll igati lahe tekst, aga väga palju parem olnuks seda lugeda alles pärast näidendit ennast.

Muidu aga huvitav idee, mis on väga hästi sooritatud ja niimoodi, et see polegi vaid tüütu komistamine küsimuse otsa "mis mõttes, te olete tegelased?". See küsimus oli, aga polnud kogu näidendi tuum.

Oli tajuda karaktereiks sulgunud tegelaste olemuslikku traagikat. Aga ka lavastaja ning näitlejate kimbatust nendega toime tulemisel. Ja muud säärast. Kõike, mis vaja.

Huvitav idee ja filigraanselt lahendatud. Kuid suuresti on ikkagi üks meta-idee ühtede tegelaste ümber, kelle vastu autor ei tundnud piisavalt huvi, et neist n-ö tegelikku näidendit teha.
Kuivõrd erinev olnuks see näidend, kui tegelased oleks autorit huvitanud? Kui need oleks ehk talle nii korda läinud, et ta ei tahtnud neile seda teekonda? Kui ta ei tahtnud seda näidendit neile anda, kuna see viinuks nad sellise kreeka tragöödia moodi fatalistliku lahenduseni...
Njah, see mõjunuks ehk läägelt, kui sellesse mitte kogu oma olemusega uskuda. Aga Pirandello tundub olevat intelligent. Ja seetõttu ehk teatava distantsiga uudishimulikult jälgiv.
Ma ei taha oma Alan Moore'i vaimustusega küll liiale minna, aga ta on ikkagi inimene, kes pidas kirjutamise loogiliseks lõpplahenduseks maagiks hakkamist, sest nägi maagia ja sõna vältimatut seotust. Kirjanik kui omamoodi šamaan ja maailmade looja jne.
Pirandello teadis seda mõistuslikult - seepärast tegelased räägivadki erinevatest reaalsustest ja tegelased oma ehedusest ainult sealse näidendi maailmas. Aga mul on tunne, et siin puudus kuskil mingi kogu olemusega veendumine selles. See emotsionaalne ja mitte faktipõhine teadmine, mis lasub igas tulihingelises usklikus, mis usku nad ka ei järgiks ja mis lõppteadmist nad oma maailma kohta ka ei kannaks.

Praegu oli tekst huvitav ja uudishimuga tehtud ja ära sooritatud. Idee filigraanselt sooritatud. Aga ma vist soovisin, et kuskil oleks tekstimaailm ülenenud millekski... maagiliselt saavutatuks.

Knut Hamsun "Nälg"


8/10

Ühe nälgiva boheemlase vaevlemised vaesuse ja iga natukese aja tagant tekkivate avaldamislootuse puhangute vahel.

Kui räägitakse, et Tammsaare "Tõde ja õigus" olevat maruigav teos, siis olen harjunud neid keskkooli kohustusliku kirjanduse baasil suunama "Maa õnnistuse" poole, et nad näeksid, mis on üks tegelik igav maaraamat.
Minu senised suhted Knut Hamsuni - ühe 20. sajandi olulisima kirjanikuga, Joyce'ide ja teiste inspireerijaga - taandus ikkagi sellele, et ta kirjutas "Tõe ja õiguse", ainult et ilma selle huvitavate stseenideta.

Njah, kunagi peaks uuesti lugema.

Nälg on lühiromaanike, mida ta tükkhaaval avaldas ajalehtedes ja mis oli tema läbimurderomaan.

31-selt avaldatud teos tekitas tunde, et vot seda otsibki Kunnus debütantidest. Küllaltki dostojevskilik tundelaad ja stiil (terve raamat mõjus nagu "Kuritöö ja karistuse" esimene osa), mida Kunnus muidu otsivat, aga samas on omaenese hädade kirjeldamine, mida olla Eesti noorkirjanduses palju.

See mõte pani lugedes omamoodi muigama. Aga poleks vast päris täpne.

Tundelaad võib enam-vähem raskolnikovlik olla, aga kui too oli ehtsamalt õilis, siis "Nälja" peategelane oli ehk usutavam mingis mõttes oma sisemonoloogis, mis püüab nagu olla õilis, aga kohe üldse ei oska.
Natuke jääb ka mulje, et ehk ongi õilsus peamiselt priviligeeritute voorus.

Annab ühel hetkel suure summa raha vaestele, nagu Raskolnikov tegi, aga see otsus oli tingitud kiuslikkusest. Andis teisel hetkel suure summa vaesele, aga hiljem küsis selle eest saia.
Tema kummalisust oli huvitav jälgida. Natuke meenutas "Liblikapüüdjat", mille peategelane on nii napilt täiesti hullumeelne, et teda lugedes tahaks nagu temaga nõus olla, tahaks öelda: "Jah, sul on õigus!", et ei märkagi, millal ta oli jõhkralt ületanud piiri.

Erinevus siiski tema ja selle "Liblikapüüdja" psühho vahel - selle raamatu peategelane ei tekita sellist nõustumisimpulssi või muud säärast. Tema vihane hullumeelsus tekitas kaastunnet, aga ilmtingimata ei pannud hirmsasti haletsema, sest temast kuidagi õhkus sedavõrd vältimatut lootusrikkust, et ei jõudnudki haletseda. Njah, ilmselt ma ka enese teadmata samastasin tegelast Hamsuni enesega (eks selles oligi päris palju autobiograafilist, pealegi polnud tegelase tõelist nime kordagi öeldud).

Huvitav oli ka näha tema valssimisi ja fabuleerimisi. Tema puhul oli raske tajuda piiri, oli see pigem üht või teist. Esialgu tundus sellise kummalise jaburdamisena tundmatute arvel, aga ehk oli siiski patoloogiline valetamine? Valetamine, ilma põhjuseta, peaaegu kogemata. Lihtsalt suvaliselt plärada võimalikke tõdesid inimestele, kes ei teadnud selle võimatust.

Ühesõnaga,
midagi dostojevskilikku selles on. Võimas proosa. Mingid aga-d tekkisid, ent neid ei viitsi praegu vaadelda.

Arthur Schnitzler "Unenäonovell" / Stanley Kubrick "Eyes Wide Shut"

Olin korraks unustanud Schnitzleri eesnime. Loomulikult on ta Arthur. Omamoodi õrn, ehkki ilmselt mõjub kaasajas provokatiivselt. Nigu Alliksaar.
(Aga see pole mõni loogiline ja ainuõige seos, vaid lihtsalt. Kõik Arthurid on mulle Alliksaared ja sellena sümpaatsed. Välja arvatud C. Clarke.)

See "Eyes Wide Shut" pole siiski raamat, vaid film, mida olin arvanud olevat üliperfektsionistliku Kubricki ainus ebaõnnestumine. Aga et Schnitzlerit sai alles-alles loetud ja filmi alles-alles nähtud, võib kõrvutada küll.

Unenäonovell - 8/10
Eyes Wide Shut - 4/10
 
Igatahes, see film oleks nagu Kubricku ainus ebaõnnestumine, olin arvanud. Aga siiski - tema filmograafias leidus muidki, mille imdb-punktid on alla 8. Oli ka üks 5,6-punktine. Aga too oli loomingu alguse poole. Sellele järgneb hittide jada - või mis "hittide", Michael Bayl on hittide jada. Will Smithil on hitt-filmide jada (näitleja, kellel on enim järjestikuseid 100-mln-dollari-filme). Aga Kubrick on ikkagi midagi hoopis muud.

Kaks trivianupukest, mis sunnivad selle filmi suhtes kukalt kratsima:

"Though often referred to as Stanley Kubrick's "unfinished masterpiece", the final edit of the film was actually presented to Warner Bros. (by Kubrick) a full four days before his death."
Ma olin ka kuulnud, et "unfinished", aga kui nii, siis nii.
Teisalt vaatasin filmide loetelus, et see tuli pärast 14-aastast pausi. Mõne teise puhul oleks see nagu comeback. Tal on teiste filmide vahel ka mitmeaastased pausid - enne Kosmoseodüsseiat 4 aastat, enne "The Shiningut" 5, enne "Full Metal Jacketit" 7. Mingi osa minust ütleb siiski, et vanemas eas tehtav paus (eriti, kui see on pikim paus) võib rohkem mõjutada. 
Ja noh, siis veel see, et päris lõplik variant saadeti alles 4 päeva enne surma.
Aga siiski, lõpetatud see oli ja Kubricku enese poolt.



Teine punkt aga, mis pani korraks mõtlema, et ta äkki lausa trollis:
"Stanley Kubrick considered this to be his greatest film."

Ja noh. Mitte ei õnnestu näha seda kohutavalt hea filmina. Ja pole ka soovi hakata vägisi otsima kiitvaid arvustusi, et kallutada meelt ja lepitada seda filmi. Mitte pärast raamatu lugemist.

Raamat on ühe idülli all toimuva katarsise kroonika.

Algab sellest, et mees ja naine tulevad peolt. Ja nad muutuvad avameelseks. Kuid mitte "teravalt ja salvavalt ausaks", vaid avameelsus pikka aega kestnud truuduse juures ilmselt paratamatute kiusatuste kohta. Et nad mõlemad on tundnud seksuaalset tõmmet teiste suunas. Ja naine ütles, et ühe kunagise noore ohvitseri vastu tundis ta sellist tõmmet, et tajus - ta oleks jätnud kõik oma sidemed kas või ühe öö nimel selle mehega.
Aga sealjuures tundis ta sel päeval oma abikaasa vastu väga õrna ja sügavat armastust. Ja kurba, ühtlasi kuidagi kurba armastust.

Kui mees oleks sinna jäänud, oleks see avameelsus neid ühendanud ja nende suhet tugevdanud. Aga siis tuli telefonikõne. Mees pidi minema. Ja ära olles hakkas teda aina enam torkama pinnuna see rõve armukadedus. Ühel hetkel sai sellest armukadedusest üks otsustus - minna lõpuni välja. Umbes nagu esimene õlu pärast viimasest bussist mahajäämist -ja mitte ainult seksi mõttes, vaid selle kummalise õhtu potentsiaali ammendamise mõttes.

Kuid kõik läheb kuidagi mööda. Kui üks tüdruk tunnistab oma armumist, siis ei suuda ta huvi kuidagi tunda. Oli üks prostituut - aga erutus ei tahtnud tekkida. Oli see suur saatanlik maskiball (peaks olema tuttav filmist, kas või treileritest), aga kuigi seal ta erutus, siis ometi ei jõudnud ta lõpuni välja - olukord ei lubanud. See privileeg oli teistele.
Siis läheb koju ja saab teada, et naine on oma unes seda meest risti löönud ja aega veetnud sellesama kunagise mehega.

Mingeid asju juhtub veel (maskiballi tagamaid hakkab uurima, blabla). Aga lõpus tunnistab mees naisele kõik üles. Nagu öeldud, ühe idülli all toimuva katarsise üleskirjutus.

Film on pooleldi ühe armukadeda kättemaksu (pealegi luhtamineva) jälgimine ja pooleldi ühe jõhkra salajase seks-vabamüürlaste müsteeriumi imestamine


Algab sellest, et mees ja naine tulevad peolt. Ja nad muutuvad avameelseks. Teravalt ja salvavalt ausaks. Ja end pilve tõmmanud ja kiuslikuks muutunud naine ütles, et ühe kunagise noore ohvitseri vastu tundis ta sellist tõmmet, et tajus - ta oleks jätnud kõik oma sidemed kas või ühe öö nimel selle mehega.
Väide tohutu läheduse kohta, mis ta sealjuures oma abikaasa vastu sel päeval tundis, oli seosetu. Raamatus oli sel oma koht, filmis mõjus armukadedusjutu otsa kummaliselt. Mitte lepitavalt (sest saaks aru, kui naine tahaks ikkagi poolvabandavalt öelda, et tegelt oli kiindunud abikaasasse), mitte kuidagi õieti.
Truudus raamatule oli tähtsam kui truudus tundeloogikale.


Telefonikõne. Mees läheb. Armukadedus. Ja tal tuleb ette kummalisi vahejuhtumeid. Üks tüdruk tunnistab oma armumist temasse. Suudleb teda veidi. Aga ununeb suht täiesti. Prostituudi juures olemine - ja naine helistab. Erutus on, kõik on, aga naise kõne cockblockis.


Ja siis on saatanlik maskiball.



Kui ma varem ei olnud filmist päris aru saanud, siis arvasin, et kas on tegemist ühe väga konkreetse meeleseisundi filmiga... või on tegemist liigtarga filmiga, mispuhul tuleks kunagi lihtsalt värske pilgu ja targema peaga üle vaadata.

Seekord tundus ta lihtsalt mööda tunnetatult tehtud.



Nojah, ja saaks väita, et ehk ongi vaid, et Kubrick proovis raamatu peategelase küllaltki universaalsed, mõistetavad, kättesaadavad tunded ebamäärasemaks muuta, looritada see kummalisuse ja ebamugavuse ja muu säärasega, kui poleks vaid filmi lõpuvestlust...

Selles tõmmatakse kõik otsad kokku ja kõige banaalsemal võimalikul moel. Ja suunab fookuse täielikult seks-vabamüürlaste peale, kuigi loo tuum näib muidu pigem lasuvat mehe-naise suhtel. Arusaadav siis, et raamatu lõpplaused ("ühegi päeva tõde ei saa olla terve inimelu lõplik tõde" ja mõte, et iga unenägu on siiski tõeline [või noh, valiidne] jne) mõjuvad filmis üsna seosetuina.

Kui filmi pannakse nii palju lisarõhku sellele kummalisele orgiale, siis kaob rõhk armastusloolt tema ja naise vahel. Muutub üsna absurdseks.

Kui vaatasin seda inimestega, kes olid loengu raames lugenud raamatut, s tegelikult nautida seda filmi tema jaburuses.