Tuesday, March 20, 2012

Lii Unt "Varanasi päevik"

9/10

Ühe hingestatud ja mõtleva naise neli kuud Indias

+ Intelligentselt kirjutatud - filosoofiajupid toimivad, pole kuidagi forsseeritud (et kirjutame Ida filosoofia hällis, peab siis vastavalt kirjutama, ää...). Ja see toimib värskelt. Mõttejadad ei mõju mitte referaatlikult, vaid läbitajutult.
+ Emotsionaalsed kohad - tagantjärele lein, enesehaletsus ja/või reaktsioonid hetkesündmuste peale - ei liialda oma pateetilisusega ega sentimentaalsusega. Kui loen tema õigetel hetkel tegemata jäänud tegudest, siis valdabki kaastunne. Iroonilist hoiakut on selle võrra parajalt, et kui ta satub rääkima tõsisemal teemal, siis ka põhjusega.
+ Huvitava pildi maalib Indiast, täpsemini Varanasist, ja selles ei teki tunnet, et tegemist oleks mõne turisti päevaraamatuga. Ei liialda mingi "uu, see kõik on nii võõras!"-mõttega, eksootikavaimustusega. Ta on end juba tuttavaks teinud suure osaga sellest filosoofiast ja kohalik tundeilm on talle juba selle võrra usutav, et tema kirjeldus mõjub lugejalegi kättesaadavana.
+ Huvitavad tegelased ja üldiselt päris põnev ülesehitus. Romaanilik päevaraamat...

- Kui üldse midagi miinuseks tuua, siis... Võib-olla see, et...

Ma ei osanud midagi kiruda siiski. Miinustelahter jääb tühjaks.
Kuid otsisin mujalt kommentaare ja nägin, et keegi nurises, et sel polevat õige budismiga mingit pistmist ja et olevat vaid egotrippimine.
Ma ei tea, ehk polegi puhtakujuline budism. Maailmast loobumine, maailmasse sulamine. Kord vaidleb Lii Unt enesega tükk aega selle üle, kas valida sisemine armastus Babade juures või väline armastus, soe armastus ühe kana vastu. Sest oli hakanud armastama kana nagu ligimest ikka, kuid lasknud seeläbi unarusse oma sisemise virgumistee.
Ja ma saaks aru, kuidas keegi ütleks, et "tõeline budist" nii ei jagaks neid kategooriaid. Ja samas see ei häiri mind. Ta ei proovigi ju olla "tõeline budist". Ta korra mainib, et pendeldas sufi ja budismi vahel ja valik langes budismile, sest selles on harjutuste režiim.

Kuid nagu ta hiljem kirjeldab, oli Eesti esimene sufist Haljand Udam öelnud: "Pole kasu, kui sa ühe uskumuste süsteemi teise vastu vahetad. Kommunist võib pöörata kristlaseks, kristlane budistiks, budist hinduistiks, aga ajupesu jääb ajupesuks. Kui oled uue maailmavaaet omaks võtnud, on arengul lõpp ja maailm hakkab jälle tahkeks tõmbuma. Valgustumiseni ei vii mitte ükski filosoofiline süsteem, vaid vaheolek. Kivistunud mõttemallide vahel on pragu, kust vang võib vabadusse pääseda."

Nii et seda ma tõsiseltvõetava kriitikana ei näeks.

Võib-olla mõnda võiks häirida, et see oli ikkagi teatud mõttes väga romaanilik. Tegelased mõjuvad karakteritena ja mitte väga inimestena. Vivek kui teatavas mõttes üsna stereotüüpne turiste kuritarvitav pleiboi; Ilus Baba kui üsna karismaatiline üldiselt üksinduses viibiv guru; Kollaste Juustega Baba kui...
Kirjutatud on nad sellisteks üsna ilmseteks kujudeks. Kuid sellistena üsna tuttavateks. Toredad tegelased. Põnevad stseenid.

Stseenid on ehk mõne maitsele kirjutatud üsna filmilikeks. Ei mõju reisikirjana, vaid romaanina. Kuid see mind ei häiri.
Mulle sobib, et üks reisikiri on kirjutatud üsna ilukirjanduslikult.

Kui arvestada, et tegelikult pole ju lugeja jaoks üldiselt tähtis autobiograafilisuse määr teoses, ei näe ma üldse, miks ei võiks seda teost pidada romaaniks. Näiteks kirjutab vene kirjanik Sergei Dovlatov samuti üsna proosaliselt ja tema käest küsiti pidevalt - aga mis seal vahet on, et kahest stiililiselt samasuguses stseenis üks on tõestisündinud ja teine mitte? Kuni kirjanikuga ei kohtu, siis võib samahästi kõik olla fiktsioon. Või väljamõeldis.
Dovlatov armastas tõe ja fiktsiooni piiriga mängida. Lii Undi raamat olevat kogunisti tõde. Järelikult ei mängi. Aga raamat mõjub teatavas mõttes siiski rohkem ilukirjanduseks konstrueerituna kui Dovlatovi "Kohver", mis näib oma teatud uskumatuse ja anekdootlikkuse kiuste siiski suht autobiograafiline.

Friday, March 16, 2012

Doris Kareva "Sa pole üksi"

8/10

Novelle Eesti ühelt tunnustatumalt naisluuletajalt. Muinasjutte täiskasvanutele.


+ kaunid. Neid loekski puhtalt selle pildi pärast, mis tekib - ja ma pole isegi visuaalne lugeja
+ nutikalt kasutab toredaid sümboleid ("Lindude vestlus" on armas näide, milles arutatakse elus tähtsat. Krääksatabki harakas, et raha, ja öökull, et tarkus, ja ööbik, et kunst, ja papagoi, et kõik kunst on niikuinii kordamine...)
+ klassikaline. Kuidagi ääretult neutraalne. Sellest iroonilisem on irooniline, sellest emotsionaalsem on emotsionaalne, lugude lahendamine kuidagigi teisiti sisaldaks mingit mässu, sisaldaks tilgakest groteski tekstis...
+ pingevaba. Mugav lugeda. Mõnus ajaviide.
+ toredalt lühike.

- Lood ja lahendused ei üllata
- pingevaba... tead üldjoontes alustades, kuhu viib, seega on tekst paljuski ilutsemine ilutsemise pärast. Ja kui järeldus ei aimu kohe poole teksti pealt (lindude vestlust loed, et näha, mis järeldusele siis jõutakse) - ei püüa ta kuidagi kanda kinnitada millegi konkreetse juures. Kas või ülaltoodud lindude vestlus - jõutakse järelduseni, et kõik on head. Aga see on kuidagi kõigile meeldida püüdev vastus, mis ei anna midagi uut.

Poeet kirjutamas proosat... Alati teatud mõttes riskantne asi. Ikkagi on väga erinevad asjad. Mõne proosa jätab minu meelest kuidagi soovida, ei avalda sellist muljet mis tema värsid. Värssides võib selline olla terav ja tugev või hapralt õrn, aga proosas kuidagi kohmakas. Selline proosa on kuidagi õnnetu, sest on väga häid elemente - on ikkagi luuletajakäsi - ja näed neid tugevusi, mis ilmnevad ka tema poeesias. Läbinägelikkus ja kujundlikkus ja nii edasi.
Aga kaob näiteks intensiivsus lõigu kestel, on näiteks hea lause ja hirmus palju ebatõhusat täitematerjali. Või puudub jutustamisladusus. Või on tegelased vaid õõnsad siluetid päristegelastest.
Ja nii edasi.
Tegemist ikkagi väga erinevate kirjutamislaadidega.

Seetõttu oli siiski meeldiv näha, et Kareva novellikogu "Sa pole üksi" on teatud mööndustega siiski väga hea tekstikogu.
Ma ei julge öelda, et hea novellikogu. Midagi väga uut need muinasjutud ei andnud. Peaks veel proovima õepoegadele või -tütardele ette lugeda, et näha, kas see töötaks nende peal. Kuid ikkagi tuleb tunne, et sedavõrd pehmeks jäävad tekstid, piisavalt erapooletuteks ja üleüldisteks ja kõigile aktsepteeritavateks, et ehk ei aitaks kujundada maailmapilti.
Sest millegipärast on mul mulje, et kasvava lapse maailmapilti tuleb maalida tugevate värvidega. Lood kõige aktsepteerimisest ei anna seda. See on üldiselt minu meelest järeldus, mis peab endasse kujunema kas elu - või on see selline, milleni ei vii mitte lood kõigearmastuse kiitmisest, vaid kitsarinnalisuse kirumisest.

Sest toidu õpetab säästma mitte tekst toidu säästmisest, vaid ühe õgardliku sea seiklus.

Kuid lähtudes sellest, et raamat pole mõeldud mitte lastele, vaid täiskasvanutele, kel juba "kõik teada" (ühelt poolt ei saa neid sõnu päris ilma jutumärkideta kasutada, aga saad aru küll, mis mõttes "kõik teada"), on ta päris kena meeldetuletus ja ilusas keeles veel pealegi.

Kuna tekstid on piisavalt kaunid, siis ma oleks veidike üllatunud, kui ükski ei kandideeriks Tuglase novellipreemiale. Sest kui mitte lähtuda lugemisel sellest, et mida minu meelest peaks novell sisaldama, vaid vaadata puhtalt novelle endid, on need väga head. Need rahuldavad lugedes. Lugemise ajal on need väga head. Mitte midagi pole välja toimetada, filigraansed tekstikonstruktsioonid, omamoodi perfektsed tekstid.
Midagi ingellikult või haldjalikult või äkki lihtsalt naiselikult sillerdavat on neis igati laitmatutes tekstides.

Kuid tuleb meelde see, kuidas Zweig vastandas Tolstoid Dostojevskile. Kui Tolstoi olevat maksimum normaalsest - esitab reaalseid isikuid ja käegakatsutavaid probleeme, usutavaid süžeesid ja nii edasi -, on Dostojevskile palju kergem külge pookida geniaalsuse silti. Sest Dostojevski ületab normaalsuse ja toimib kuskil veidi neurootilises sürnormaalses kohas. Sür- nagu üle- nagu normaalsust ületavas.

Ja Kareva proosatekstid on teatav maksimum normaalsusest. Võetagu seda laitust siiski kiitusena.

Daniel Glattauer "Hea põhjatuule vastu" ja "Kõik seitse lainet"

10/10 ja 8/10

Üks armastuslugu e-mail kirjavahetuse teel

Lisatud tagantjärele:
möönan, palju paremaid raamatuid lugedes näen, et see jääb paljuski ikka parajalt banaalseks teoseks. Ei ole see raamat Maailma Parima Raamatu tiitlipretendent, ei kuma kuskilt otsast tõelist virtuoossust. Kohati on õõnsalt kirjutatud, mugavalt niikuinii. Ja seda ideed saanuks ehk küllastavamalt lahendada kui vaid armastuslooks.
Oli lihtsalt üks ajaviiteromaan.
Kuid sellisena väga meeldiv. Ja mis minule oli kõige tähtsam - kui see ka ei ammendanud kirjavahetusromaani täit potentsiaali, oli see idee ära teostatud, sellisel kujul küllaltki lõplikult, lisaks veel kirjutatuna pidevas analüüsimis- ja kommenteerimistuhinas, mis on kirjade üks suuri naudinguid minu jaoks.

+ tänapäevane kiriromaan
+ hästi kirjutatud, ilusa keelega. Ei andnud järele internetikeele ahvatlustele, lolroflmao-d puuduvad, kirjutab nii, nagu normaalseks peab. Ei upu ka poeetilisusse ära, kuni see just ei sobi
+ lugu, mis seisneb täielikult tekstis - saad täielikult kaasa elada, sest näed sedasama, mida nad ise näevad
+ iroonia ja sentimentaalsuse vahel on üldiselt tajutud piiri, millest ei minda räigelt üle.

- ikka täielik naistekas...
- teine osa on kehvem
- marunõme miinus tuleb - ma oleks eelistanud teatavaid muid süžeelisi lahendusi. Praegu jäi ainult nende kahe looks, aga teatud nihked võinuks selle teha hoopis üldistatavamaks, laiemaks. Sümboolsemaks.

On kaks viisi, kuidas seda lugeda. Võib neid võtta ühe raamatuna kahes jaos, lugedes järjest. Niimoodi on esimene pool palju parem ja teine pool jääb läägeks. Kirjutamise kvaliteet ei lange, ikkagi nauditav ja poeetilise maiguga. Kuid teises osas tehakse mõned vead, mida autor esimese jooksul ei tee, ja lahendus jääb hirmus roosamannaks.
Teine võimalus on lugeda esimene osa ära - ja alles kunagi hiljem lugeda teist. Nii ei soovitaks küll kellelgi teha, sest esimesest jääb küllaltki hea mulje, mille teine rikub lihtsalt ära.

Kui üldse lugeda teist osa, siis ainult kohe pärast esimest. Nii saab uudishimulik lugeja lahenduse (millest võib parimal juhul siiski loobuda) ja nii ei jõua esimese osa suhtes tekkida seda puutumatut sümpaatiat, mille teine mustaks, vaid see jääks esialgu veel pigem pehmeks muljemassiks, millele lisandub teine osa, moodustades kaheraamatulise üldiselt hea mulje.

Ma ootasin juba tükimat aega, millal keegi teeb e-mailidest kiriromaani. Üks kirjavahetusromaan kui selline oli "Mina olen raamat", Hedi Rosma ja Viivi Luige kirjavahetuseke, aga seal ei reageeritud niivõrd omavahelisele jutule, vaid kirjutati teineteisest tiivustatult (mingil määral) oma juttu, mis eriti ei haakunud millegagi ja niimoodi moodustus kiriromaani sildi all mingi kahe inimese rant'imine vabalt valitud teemadel.

Kiriromaani all pidasin silmas pigem teineteise kirjadele reageerimist. Suhtlemise kujunemist kirjavahetuse teel. Minu elus on kirjavahetustel olnud oluline roll ja oleks tahtnud näha, kuidas säärasest pigistatakse välja teatav ilukirjanduslik maksimum.

Ja ongi olemas...
Nojah, natuke pateetiline on. Suurtähetsemise suhtes on mul küll kerge allergia ja siin väga ei säästeta. Teises osas on kohati väga uskumatu omavaheline suhtlemine - mingi kapriisitsemine, mis meenutab seebikaid. Kõiki reaktsioone ei usu. Ka tundeintensiivsus ei veena päris, eriti nii pika aja peale.

Kuid see on siiski hästi kirjutatud ja täidab eesmärgi, mida ma sellest ootasin. Armastuslugu sellest, kuidas "Kirjutamine on nagu suudlemine, kuid ilma huulteta. Kirjutamine on nagu suudlemine mõistusega." (Nagu raamatus öeldud.)

Kaks igati hea sulega inimest kirjutamas end armunuks... Kuid pideva teadlikkusega teineteise suhtes. Ei saagi muutuda liiga naiivseks, sest teine hakkaks mõnitama, on pidev järelvalve. Ja irooniat on piisavalt, et olla mängisklev. Aga jäi siiski armastuslooks.

Teatavad kujundid, laused ja mõtted töötasid hästi. Paljuski on kirjavahetus, kui inimesed tahavad selle nimel vaeva näha, natuke nagu lühiproosakogumik. Või siis proosapoeemi moodi, mingis mõttes...

Nii tulebki näiteks üks tore jupp, milles (päris täpselt ei mäleta, aga umbkaudu nii, et) Emmi kirjutab Leole ühes alkoholiga niisutatud armukadedushoos, et esimene viskiklaas ütles, et Leo on kellegi teisega. E küsis, mis sellest. Teine klaas ütles, et aga kindlasti Leol on temaga tore. E vastamas, et see on ju kena, ta soovibki Leole head. Kuid kolmas klaas ütles, et kindlasti nad parasjagu seksivad mingil meeletul moel, meeletus asendis. "Ja tahad teada, mis ma selle klaasiga tegin, Leo? Ma hävitasin selle."
Või midagi sarnast.
Natuke on jah emotsionaalne kohati. Isegi labasel määral. Kuid ma ei süüdistaks sentimentaalsuses ehk tühitundlemises, kuivõrd emotsioon on ikkagi piisavalt hästi kujundatud, et ei aja üldiselt süüdistama tegelasi liigpateetilisuses.

Täielikult kirjanduslik teos - sellest ei oleks võimalik teha teatriversiooni või filmi, rikkumata mingit aspekti. Seda öeldakse paljude teoste kohta, aga selle kohta kehtib minu meelest eriti tajutavalt, sest kirjavahetusfilm oleks... "You've got mail"? No ei. Ja Laclosi "Dangerous liaisons" on hea filmina, kuna süžee oli põnev. Glattauerit ei loe aga teps mitte süžee pärast, vaid loo kulgemise, ühe armastuse kujunemise tõttu. Ja ta teeb seda üsna hästi.

Isegi minimaalseim ümberlülitamine tekstuaalsest ehk heliraamat oleks kuidagi kohmakas, kuivõrd just nende suhte puht-tekstilisus mõjubki nende jaoks elavdavalt. Kus ei ole teada teise häältki ega aimata teise kohta mitte midagi peale selle, mida meiegi lugeda oskame. See annab suurt intiimsust ka lugeja ja tegelase vahele. Teatavat solidaarsust.

Nende raamatute lugemine tekitas tunde, et tahaks kirjutada kirja. Pikka kirja mõnele meeldivale inimesele...

Heinrich Böll "Klouni silmaga"

7/10

Üks nurjaläinud elu, ühe perioodi kirjeldamine ja selle tagajärgede kokkulappimise katse
või
Ühe suhte nurjumisest ja kuidas katoliiklus selles süüdi oli

+ Paeluvalt groteskne, mitte-eemaletõukaval määral võõrastav
+ huvitavaid mõtteid-väljendeid, kui püsib irooniline ("Ateiste sallin ma kõige vähem, sest nad ainult jumalast räägivadki"), muuseas "kitsemäng" mürgeldamise kohta kõlab naljakalt
+ huvitavas keelekasutuses tõlge (toredaid ja praeguseks üldiselt vähekasutatud fraase ja väljendeid)
+ häid stseene, sellest saaks omamoodi huvitava filmi tõenäoliselt

- pidev soigumine katoliikluse teemadel hakkas minule tüütavaks muutuma
- kohati näib jooksvat mõnusalt, kohati kuidagi logiseb. Hüpped teevad lugemise kohmakaks.
- Peategelane ei sümpatiseerinud, ta näis kehtestavat oma maailma peamiselt läbi eituste. Võitlemine, kuid mille juures võit poleks minu meelest midagi lahendanud.

Mulle ikka meeldib lugeda Nobeli-laureaate. Kuid Bölli "Klouni silmaga" rõhus sotsiaalsete probleemide kujutamisele, mis mind üldiselt paraku külmaks jätab. Või sedapuhku jättis - kui aga tutvuda ajajärguga rohkem ja tajuda kogu konteksti terviklikumalt, siis selline teos võiks olla päris huvitav, illustreerimise mõttes.
Paraku ei tea ma aimata, mis võiks olla igavam asi, millega tutvuda.

See-eest oli igati seks tekst. Kirjutatud hästi, sõna valdava käega. Palju häid lauseid. Muid teoseid kaeks uudishimuga. Seda praegustki peaks kunagi üle lugema. Kui on õigem hetk selle teose jaoks.

Jeanette Winterson "Kivist jumalad"

6/10

Kolm üsna hajusalt põimuvat lugu armastusest (muuhulgas robotiga), ökoloogilisest katastroofist, õieti inimkonna destruktiivsusest.


+ stiililt ilukirjandus selle heas tähenduses (ehkki mitte nii rabav, et öelda "parimas" - lihtsalt, autor saavutab mõnusakeelsuse)
+ arutlused inimkonna ja tema tuleviku kohta on huvitavad. Ettekujutus post-kapitalistlikust maailmast üsna huvitav
+ tempo on üsna nobe
+ üldiselt huvitav lugeda

- paraku kuidagi unustusväärne ulme ja "päriskirjanduse" vahealale jääda tahtev teos
- tõsimeelne, aga olukorra rõhuvus ei kandnud lõpuni välja


Wintersoni "Taak" oli päris huvitav lugu Atlasest, kes saab korra end vabana tunda. See avas ühe kujundi (taevakandja Atlas) külje alt, mis pole kõige eelduspärasem. Kuid raamat oli ikkagi aheldatud kujundi külge. Seepärast oli uudishimu looja enda teiste teoste vastu.

Parim osa oli siiski teine lugu, mis selgitab pealkirja tähendust. Annab ühe üsna hirmuäratava pildi inimkäitumisest. Kuid kahjuks jääb see siiski üsna distantseerituks.

Kui pool raamatut oli mul läbi loetud, võtsin lugeda teisi arvustusi, et näha, kas lugude kerge hektilisus (kolmanda looni jõudes, samu nimesid nähes hoopis uues kontekstis tuleb küsimus, et no kuule...) on miskine hea võte. Ja et kuidas võtsid teost vastu inimesed, kes seda täielikult mõistsid. Leidsin ulmekirjanduse grand old lady'i Ursula LeGuini artikli. Selles ta ütles, et sentimentaalsus leiab aset siis, kui teose emotsioon ei vasta lugejas tekkivale emotsioonile. Ja et "Kivist jumalad" olla hea näide sellest. Mingil määral saab nõustuda.

Nüüd tuleb kivi mu enda kapsaaeda - ma ei saanud päris kõigest aru. Oleksin võinud veidi rohkem vaevuda, jälgida korralikumalt loo kulgu. Sest LeGuin ütles, et see on kõik põhjendatud. Ja mingis sümboolses mõttes oli, mingi kõigi lugude järelkajamine universumi teavuses asi. Kuid kuidagi jäi sellest poolik tunne. Ei jäänud mitte süžeeliinide paikaloksumise tunnet, vaid pigem aimus, et süžeeliinide kõrvutiasetsemist vabandatakse kuidagi välja. Seda tunnet ei peaks tekkima - aga kui LeGuini (üht tarka inimest) see veenis, siis ilmselt võis asi olla minus.

Oleksin pidanud ehk tugevamini kaasa elama või kaasa mõtlema, siis oleks need põhjendused ilmselt veennud. Lihtsalt ei tekkinud tunnet, nagu hirmsasti tahakski end selleks sundida.